Praeguste teadmiste kohaselt pole Haapsalu linna asukohas olnud muinaseestlaste linnust. Arvatavasti aga oli siin sadamakoht. Asukoht mere ääres, kõrgemad liivikulised neemed ning asend piiskopi valduste keskpaigas, samuti kohaliku ehitusmaterjali - paekivi leiukohad Kiltsis ja Ungrus, olid ka põhjusteks, miks piiskopakonna keskus just 13 sajandil siia ehitati. Nii muutus Haapsalu alates 13 sajandist Lääne-Eestis oluliseks administratiivseks ja poliitiliseks keskuseks. Kahjuks ei toonud piiskopi residentsi staatus Haapsalule rahu, sest piiskopi ja ordu vahel valitses pidevalt pinge ning asi päädis sageli tõsise tüliga, mille tulemusel orduväed linna vallutavad. Jüriöö ülestõusu ajal piiravad linnust ka talupojad, mõned aastakümned hiljem tungivad linna piiskopi mässumeelsed vasallid jne
Linnuse ümber ehitatakse linnamüür arvatavasti 15 sajandil, mis aga juba Liivi sõja ajal rängalt kannatada saab, sest linna laastasid rootsi, vene, taani väesalgad, kuni 1581.aastal läks Haapsalu nagu kogu Läänemaagi Rootsi riigi võimu alla. Tõenäoliselt hävis sõjas kogu linna hoonestus. Kroonikateate järgi olevat linnas terveks jäänud vaid kolm maja.
Jacob De la Gardie ostis 1626. aastal Haapsalu lossi. Pärast Jacobi surma 1652. aastal, läks Haapsalu tema poeg Magnusele, kes soovis linnuse ümberehitamist ja moderniseerimist - linnusest pidid saama nelinurkse sisehoovi ning eraldi kellatorniga loss. See plaan aga ei õnnestunud ning reduktsiooni käigus aastal 1691. läks valdus riigile.
17. sajandi 90ndatel aastatel arvatakse Haapsalus elavat umbes 600 inimest. See oli ka rootsiaegse Haapsalu elanike arvu ülempiir, sest peagi saabus raske nälja-, sõja- ja katkuaeg.
Põhjasõja järel läks linn Vene tsaaririigi koosseisu ning 1715.a. külastas Haapsalut ka Peeter I.
18. sajandi lõpust sai Haapsalust kreisilinn.
1825.aastat, mil rajati esimene mudaravila, loetakse Haapsalu kuurodi algusaastaks. Et vene aristokraatia mugavamalt ja kiiremini populaarsesse suvekuurorti jõuaks, seati 1845. a. sisse regulaarne aurulaevaühendus Peterburiga, raudteeühendus Haapsalu-Tallinn-Peterburi algas 1905. aastast. Suvitajate arv hakkas jõudsasti kasvama: 1840. a.- 269; 1859.a. - üle 2000, 1897 - umb. 3000. Haapsalus on käinud suvitamas ja mudavanne võtmas koos peredega neli viimast Venemaa valitsejat (Nikolai I, Aleksander II, Aleksander III, Nikolai II).
1914. a. alanud maailmasõda põhjustas tagasimineku ka kuurordimajanduses, kuid juba 1920-ndate alguses hakkasid mudaravilad uuesti täituma. Suvitajate arv tõusis 1936. aastaks üle 3000.
Jõudsa sammu oma arengus tegi Haapsalu enne II Maailmasõda, kui loodi Haapsalu Kaunistamise Selts, mis koos siin elanud ja tegutsenud skulptor R.Haavamäega linna suursuguseks suvepuhkuslinnaks muutsid.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli Haapsalu tuntud terviselinn, kuhu sõideti sanatooriumisse oma tervist turgutama üle Nõukogude Liidu.
Haapsalu oli tol ajal eripalgeline ka läheduses asuva sõjaväelennuvälja tõttu, mis tähendas vene keelt kõnelevate inimeste suurt arvu linnas ja selle ümbruses, küllaltki kõrget mürataset, mille põhjustasid maanduvad ja startivad sõjalennukid.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Haapsalust Lääne maakonnakeskus.
Linnuse ümber ehitatakse linnamüür arvatavasti 15 sajandil, mis aga juba Liivi sõja ajal rängalt kannatada saab, sest linna laastasid rootsi, vene, taani väesalgad, kuni 1581.aastal läks Haapsalu nagu kogu Läänemaagi Rootsi riigi võimu alla. Tõenäoliselt hävis sõjas kogu linna hoonestus. Kroonikateate järgi olevat linnas terveks jäänud vaid kolm maja.
Jacob De la Gardie ostis 1626. aastal Haapsalu lossi. Pärast Jacobi surma 1652. aastal, läks Haapsalu tema poeg Magnusele, kes soovis linnuse ümberehitamist ja moderniseerimist - linnusest pidid saama nelinurkse sisehoovi ning eraldi kellatorniga loss. See plaan aga ei õnnestunud ning reduktsiooni käigus aastal 1691. läks valdus riigile.
17. sajandi 90ndatel aastatel arvatakse Haapsalus elavat umbes 600 inimest. See oli ka rootsiaegse Haapsalu elanike arvu ülempiir, sest peagi saabus raske nälja-, sõja- ja katkuaeg.
Põhjasõja järel läks linn Vene tsaaririigi koosseisu ning 1715.a. külastas Haapsalut ka Peeter I.
18. sajandi lõpust sai Haapsalust kreisilinn.
1825.aastat, mil rajati esimene mudaravila, loetakse Haapsalu kuurodi algusaastaks. Et vene aristokraatia mugavamalt ja kiiremini populaarsesse suvekuurorti jõuaks, seati 1845. a. sisse regulaarne aurulaevaühendus Peterburiga, raudteeühendus Haapsalu-Tallinn-Peterburi algas 1905. aastast. Suvitajate arv hakkas jõudsasti kasvama: 1840. a.- 269; 1859.a. - üle 2000, 1897 - umb. 3000. Haapsalus on käinud suvitamas ja mudavanne võtmas koos peredega neli viimast Venemaa valitsejat (Nikolai I, Aleksander II, Aleksander III, Nikolai II).
1914. a. alanud maailmasõda põhjustas tagasimineku ka kuurordimajanduses, kuid juba 1920-ndate alguses hakkasid mudaravilad uuesti täituma. Suvitajate arv tõusis 1936. aastaks üle 3000.
Jõudsa sammu oma arengus tegi Haapsalu enne II Maailmasõda, kui loodi Haapsalu Kaunistamise Selts, mis koos siin elanud ja tegutsenud skulptor R.Haavamäega linna suursuguseks suvepuhkuslinnaks muutsid.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli Haapsalu tuntud terviselinn, kuhu sõideti sanatooriumisse oma tervist turgutama üle Nõukogude Liidu.
Haapsalu oli tol ajal eripalgeline ka läheduses asuva sõjaväelennuvälja tõttu, mis tähendas vene keelt kõnelevate inimeste suurt arvu linnas ja selle ümbruses, küllaltki kõrget mürataset, mille põhjustasid maanduvad ja startivad sõjalennukid.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Haapsalust Lääne maakonnakeskus.